Page 18 - Album_v2

Inimestena küsime sageli oma kõlblikkuse järele,
kahtleme oma võimetes ja kutsumuse järgimise
ja eluülesande täitmise võimalikkuses. Nii kaht-
les prohvet Jesaja, kes kahtles eneses kuni koges
ingli hõõguvat puudutust ja kandis seda eneses
kogu elu. Samamoodi ka Mooses, jumalamees,
kes põleva põõsa ees seistes püüdis vastu panna
võimatuna tundunud missioonile viia rahvas läbi
kõrbe välja vangist, aga kuna tuli ei kustunud ja
põletas teda seestpoolt nii, et ta tajus oma üht-
sust sellega, kes nimetas end olemiseks eneseks ja
olemist ei saa reeta, kaotamata oma olemust, pidi
võtma enese peale vastutuse koorma, et luua kõr-
beliivas mudel ühe rahva kujunemisest ja saami-
sest, mis toidab tänini miljoneid oma eeskujuga.

Selle rahva jalajälgedest on moodustunud
kiri, mis läbi sajandite tõi meieni ühe suure
uistuse loo, unistuse olla lepitatud Jumala
ning iseenesega, seada ja saavutada eesmärke ning
anda oma elu üle algallikasse, millest on välja voo-
lanud olemise jõgi. See kiri on talletatud pühakirjas
ning adresseeritud igale inimesele. Piibel on täis kut-
sumusinimeste jälgi ja lugusid, pilte ja laule, vigu ja
saavutusi ning mis kõige olulisem: seletamatut aga
väga reaalselt inimkonda eneses kandvat igatsust,
mis jõuab oma sihile lunastuses. Ei leidu ei hõbe-
dat ega kulda, kus ei kasva seedrid ega palmid, vaid
kus puud on üle poole aasta raagus ja kus räägitak-
se kummalist ja kaunist keelt, mida mõistab vaid üks
miljon maakera miljarditest inimnäolistest elanikest.